Ettepanekud Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks
  • Esitatud ettepanekute [1] kohta on mul sellised küsimused:

    1. See tekitab regionaalset ebavõrdsust, kandidaatidele antud häälte mitmekordsed vahed ja kaotab parteivalimised. Poolt olemiseks oleks vaja argumente, miks meie arvates kõik see probleem ei ole. Ka võiks ehk lisada, et selle loogiline jätk on üksiku ülekantava hääle süsteem või mõni selle ekvivalent.

    3. "Mõjuvad põhjused" on manipuleeritavad. On see ikka otstarbekas lahendus?

    4. Kuus EP valimistel võib muutuda, peaks olema vastavuses Eestile eraldatud EP kohtade arvuga. Kust tuleb arv 21?

    8. Kas piirangute kaotamine tähendab ka igasuguste mahupiirangute kaotamist või on juttu ainult mingite konkreetsete piirangute kaotamisest? Vastupidine ju kinnistaks raha rolli poliitikas... Kas ma saan sellest punktist valesti aru? Mulle tundub, et paljude hulgas on populaarne idee võrdsete võimaluste pakkumine kõigile valimistel osalejatele.

    9. Selle kohta on meil olnud jutuks alternatiivne ettepanek [2], miks peaks just konkreetset ettepanekut eelistama?

    [1] https://ppee.piratenpad.de/yldkoosolek2013 -> http://piratepad.net/ZHnwQuzxxa
    [2] https://docs.google.com/document/d/1fH159UNW8uHEAxjrtCKwtFyqaFJ_5zKuFSQn71qvSjE/edit
  • 1. Ei kaota parteivalimisi, vaid kaovad üksikkandidaadid. Valimistulemused tehakse kindlaks proportsionaalsuse põhimõtte alusel ehk kohad jaotuvad erakondade vahel vastavalt nende nimekirjade poolt kogutud häältele. Nimekirjade sees reastuvad kandidaadid ümber vastavalt enda poolt kogutud häältele. Regionaalse mõõtme osas võiks seda tasakaalustada ettepanekuga luua portfellita regionaalministri asemele otse peaministrile alluv rahvastiku- ja regionaalarengu büroo.

    Üks üleriigiline valimisringkond annab valijale maksimaalse võimaliku valiku erinevate erakondade ja kandidaatide näol ja see on ühtlasi sisuliselt ainus viis tagada seda, et kõigi valijate hääled omavad tulemuste väljaselgitamisel võrdset kaalu. Praeguse süsteemi puhul on see valimisringkondade erinevast suurusest, neis jagatavate mandaatide ja elanike arvu erinevast suhtest ja ringkondade erinevast valimisaktiivsusest tulenevalt erinev. Ühe ringkonnaga süsteem annab kõigi valijate häältele võrdse kaalu.

    3. Vastavas seaduses võib loomulikult täpsustada, et "mõjuva põhjusena" käsitletakse isiku tahtest sõltumatuid ettenägematuid asjaolusid, surma, vanema- ja hoolduspuhkusi jms. Või siis teistpidi: tuua välja, et asendaja tuleb üldnimekirja järgi juhul, kui valituks osutunu suundub kohalikust omavalitsusest mõnele teisele valitavale ametikohale või riiklikule ametipostile.

    4. Kuue osas nõus. EP valimise seaduses on praegu kirjas, et Eestist valitakse kuus liiget. Kui see arv muutub, siis peab see kajastuma loomulikult ka valimiste korralduses.

    21 tuleb sellest, et see on umbes viiendik Riigikogu liikmete arvust. Selle üle võib vaielda, aga kui sellist alumist piiri mitte seada, siis võib süsteem kokku joosta, juhul kui näiteks mõni või mitu nimekirja, kus on ainult 2-3 kandidaati, kogub valimistel oluliselt rohkem hääli kui on vaja Riigikogus sama arvu kohtade saamiseks. See alampiir koos kandidaatide registreerimisel tõendatud toetajate olemasolu nõudmisega peab tagama, et Riigikogu valimistel ei osaleks lihtsalt igasugused õnnekütid ja ühemeheparteid, vaid välja tuleksid tõsised erakonnad, millel on olemas need inimesed, kes parlamendis reaalselt tööle hakkaksid.

    8. Ettepanek on kaotada kõik piirangud aktiivse agitatsiooni ajaks (alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast, 40. päeval enne valimispäeva), kuid keelustada poliitiline reklaam täielikult kogu ülejäänud ajal. See tähendab, et reklaamikampaaniateks jäävadki ainult valimistele eelnevad 40 päeva. Kuna muul ajal (näiteks praegu) oleksid need täielikult keelatud, siis reklaamile kuluva raha hulk kokkuvõttes väheneks ning erakonnad pööraksid muul ajal rohkem tähelepanu sisulistele debattidele, et võita endale püsitoetajaid, kelle eelistused ei sõltu viimase hetke reklaamikampaaniatest.

    Mina isiklikult ei toeta mingisuguseid mahupiiranguid, sest leian, et reeglid peaksid olema võimalikult lihtsad, selged ja kergesti kontrollitavad. Võrdsed võimalused erakondadele ja kandidaatidele peavad aga olema tagatud avalik-õiguslikes meediakanalites.

    9. Lessigi plaan muudaks süsteemi minu meelest liiga keeruliseks. Pealegi, kui siduda tehtavad eraldised tuludeklaratsiooni esitamisega, siis tõstatub vältimatult küsimus, kas kodanike osakute suurus ei peaks sõltuma nende poolt makstavast tulumaksust. See aga annaks erakondade riigipoolsel rahastamisel jõukamatele, suurema sissetulekuga inimestele oluliselt suurema mõju.

    Minu ettepanek paneks valijaid kaaluma põhjalikumalt ka seda, kellele nad oma hääle annavad, sest nad teaksid, et langetavad sellega ühtlasi otsuse vastavat erakonda järgneva nelja aasta jooksul riigieelarvest rahastada. Kui rahaeraldist saaks igal aastal ümber suunata, siis ei hakkaks valijad nii pikalt tulevikku vaatama ja oma valimisotsust sellest vaatepunktis läbi kaaluma.
  • Sel juhul on 1. alamääratletud, sest mina ei saa aru, kuidas see üksikkandidaadid välistab, sest ka üksikkandidaat saab künnise ületada. Esialgu ma lugesingi seda kui ettepanekut (tagantjärele näen, et mu lugemine polnud koherentne) võtta kasutusele mingitlaadi proportsionaalne üksikkandidaatide valimise süsteem. Kui proportsionaalsuse põhimõte välistab meie arvates üksikkandidaadid, siis tuleks seda selgelt ütelda, sest entsüklopeedia definitsiooni järgi see seda ei välista, liiati on olemas erisuguseid proportsionaalseid ehk võrdelisi valimissüsteeme (ehk võikski patriotismi mõttes kasutada sõna "võrdeline").

    Kas ei tuleks seega arusaadavuse mõttes lisada täpsustus, et kandideeritakse ainult nimekirjades (see miinimum 21 kandidaati punktis 4 küll osutab sellele) ja valimistulemused tehakse kindlaks ~"suurimat proportsionaalsust/võrdelisust" tagava printsiibi alusel (mis implitsiitselt ja tuleviku perspektiivis on ilmselt mõni variatsioon üksiku ülekantava hääle meetodist, sest võrdelisus tähendab lõppkokkuvõttes seda, et minimaalne arv rahva poolt antud hääli läheb kaotsi)?

    Muide, mina isiklikult arvan, et üks üleeestiline ringkond ei too meile ainult Tallinnast pärit saadikuid. Aga kas sellele kuskilt mingit tõestust ei leia uuringute vms näol?

    Minu arvates peaks kõigi nende punktide juurde lisama 1) mingid hea külg/halb külg loetelud ja/või selgitavad lingid (mitte hääletusele minevasse versiooni) ja 2) kogu teksti juurde mingi natuke kõrgema abstraktsioonitaseme kokkuvõtte (see võiks ka hääletusele minna), kus on loetletud eesmärgid/printsiibid, mis on nende ettepanekute aluseks (nt suurim võimalik proportsionaalsus on minu arusaamise järgi üks neist, aga välja tuua võiks ka kõik ülejäänud, mis seal peidus on).
  • "Võrdeline" võib küll patriootlikum olla, aga "proportsionaalne" on juba sees põhiseaduses ja kahe samatähendusliku sõna paralleelne kasutamine poliitilises diskursuses võib tekitada samuti veidi segadust. Ma isiklikult eelistaksin jääda selles osas põhiseaduspatrioodiks.

    Üksikkandidaadid Riigikogu valimistel välistab erinevate ettepanekute koosmõju. Jätsin selle tõepoolest otsesõnu välja toomata ning seda täiesti teadlikult, et mitte kahjustada Piraadipartei mainet kohe nende kodanike silmis, kes sellist muudatust praegu ei toetaks. Vaja on ju veel palju selgitustööd, et see esimene ettepanek läbi läheks, ning kui üksikkandidaate puudutav osa otse välja öelda, siis paljud kodanikud täna enam edasi ei kuulaks. Aga võita on meil vaja ka nende tähelepanu.

    Üritasin koostada väljapakutud deklaratsiooni teksti üldiselt nii kokkuvõtliku ja lühida kui vähegi võimalik. Loomulikult saaks tuua seal iga punkti juures välja plusse ja miinuseid, viiteid uuringutele ja statistikale, näiteid erinevate riikide kogemustest, aga see oleks siis juba mingi kommenteeritud väljaanne ehk veidi teine formaat. Samas, igaüks võib seda teksti ju vabalt täiendada ja omapoolseid lisandusi teha. Aga soovitaks jääda ikkagi selle juurde, et tegemist on poliitilise deklaratsiooni, mitte selles toodud ettepanekute analüüsi või konkreetsete seadusemuudatuste üksikasjaliku lahtikirjutamisega. Võtmesõnadeks: kokkuvõtlik ja lühike.

    Ja loomulikult ei tooks üks valimisringkond ainult Tallinnast pärit saadikuid. Parimaks kinnituseks selle kohta on teiste riikide, näiteks Hollandi praktika või siis Iisraeli oma. Erakonnad ise üritaksid oma kandidaatide nimekirjasid regionaalselt tasakaalustada, et esindatud oleksid riigi erinevad piirkonnad, sest see on neile valimistel kasulik.
  • Jah. Ma tahan ütelda veel ainult seda, et üks asi on lõpuks avalikkusele esitatav tekst, teine asi on liikmetele minev tekst koos seletuskirjaga vms. Oleks hea, kui liikmed saaks piisava selgusega aru, mida nad hääletavad ja mis on selle head küljed. Näiteks mul läks ettepaneku terviku mõistmiseks tegelikult paar raundi küsimusi/vastuseid.
  • Kas ma olen õigesti aru saanud, et sa eelistad delegatsioonidemokraatiale (valgdemokraatiale) praegu üleriigilisi referendiume?
    Ning kui jah, siis miks?
  • Minu arvates üks ei välista teist, erinevad demokraatlikud mehhanismid võivad eksisteerida kõrvuti, aga mul isiklikult ei ole praegu ühtegi head ideed selle kohta kuidas valgdemokraatiat Eestis riigi tasandil reaalselt rakendada saaks nii, et see tõepoolest toimiks. Kui on pakkuda välja konkreetne muudatus, mille saaks olemasoleva süsteemi reformimise käigus sinna kuidagi sobitada, siis võib selle ju nende ettepanekute hulka lisada.
  • Mina pakuksin konkreetse muudatusena välja põhiseaduse muutmise paketi, mis sisaldab salajase hääletamise muutmist nimeliseks, saadiku sidumist oma mandaadiga ja Saadiku Valijakogu institutsiooni loomist. Saadiku Valijakogusse kuuluvad kõik antud konkreetse saadiku poolt nimeliselt hääletanud valijad.
    Valijakogude liikmed saavad teisi liikmeid soovi korral nii üksikküsimuste, teemade kui ka ajaperioodide kaupa volitada. Igaüks saab ise otsustada, kui aktiivselt hääletustes osaleb.

    Referendium ei meeldi mulle, kuna:
    1)osaliste arv on liiga suur tõhusate poliitiliste läbirääkimiste pidamiseks ja kokkulepete sõlmimiseks;
    2)hääletatakse vaid väga väheseid küsimusi (see on muudetav);
    3)hääletamine on salajane (see on muudetav).
  • Salajasest hääletusest loobumine oleks üsna põhimõtteline muutus ning ka tehniliselt keeruline, sest enamik valijatest ei kasuta e-hääletust ja kodanikele peaks kindlasti jääma võimalus avalikult mitte näidata, kelle või mille poolt nad valimistel oma hääle andsid.

    Saadikute tagasikutsumise võimaluse saab tegelikult luua ka kandidaatide registreerimisel avalike toetajate nõudmise kaudu, näiteks kui teatud osa (kas enamik, 2/3, 3/4 vms.) kandidaadi käendajatest loobub hiljem saadiku toetamisest, siis kutsutakse ta parlamendist tagasi.

    Valgdemokraatia on teoorias tore küll, aga kuidas seda täna tehniliselt korraldada nii, et see tõepoolest toimiks, eriti riigi tasandil?
  • Valgdemokraatia algatamise esimeseks ja olulisimaks sammuks (riigi tasandil) olekski Valijakogude institutsiooni moodustamine. Viimase aluseks omakorda salajasest hääletamisest loobumine.

    Viimane on tõesti põhimõtteline muutus ja vajalik lisaks saadiku-valijate seose tekitamisele ka valimistele usaldusväärsuse loomiseks.

    Ainuke pooltargument salajasele hääletusele on see, et salajase hääletamise puhul ei saa keegi valijat ähvarduste, äraostmise ega sotsiaalse surve kaudu mõjutada. Kuid see on tõeline pea maharaiumine peavalu korral, kuna "ravi" tühistab ühtlasi ka valimiste mõtte (kodaniku osalemine oma esindaja kaudu riigivalitsemises). Pigem tuleks omaks võtta, et poliitilise otsustusõiguse teostamine sisaldab endas ka loomulikku riski kaaslaste surve alla sattumiseks ja poliitikas ei saagi osaleda ilma teatava immuunsuseta sellele survele.
  • Kas maailmas on praegu üldse mõni riik, kus oleks loobutud salajasest hääletusest?

    Mina ei ole põhimõtteliselt selle vastu, et Piraadipartei võiks ka seda teemat arendada, aga see konkreetne deklaratsioon, mis praegu välja pakutud, on sündinud erinevate riikide seniseid kogemusi sünteesides ja midagi nii revolutsioonilist selles kindlasti ei ole. See näeb ette ikkagi olemasoleva süsteemi parandamist ja täiustamist, mitte päris uutele alustele üleminekut.

    Salajasest hääletusest loobumisel on suureks probleemiks ikkagi ka valimiste tehniline korraldamine. Kui kõik annaksid oma hääled elektrooniliselt, siis ei oleks see keeruline, aga näiteks viimastel Riigikogu valimistel tegi seda vähem kui veerand kõigist valimas käinutest. Ma ei kujuta hästi ette kuidas seda nimelist hääletust riigi tasandil tehniliselt korraldataks.

    Lisaks on päris selge, et sellisel juhul kannataks praegu päris kõvasti valimistest osavõtt. Pakutud deklaratsioon on suunatud eelkõige sellele, et suurendada kodanike osalemist poliitikas. Nimeline hääletus sellele ilmselt kaasa ei aitaks, vaid toetaks hoopis vastupidiseid protsesse. See lihtsalt ei sobi kuidagi kokku nende ülejäänud ettepanekutega.

    Võib-olla tuleks teha siis nimelisele hääletusele ülemineku kohta eraldi deklaratsioon, mille saaks üldkoosolekul samuti hääletusele panna, kus see teema oleks selgemalt lahti kirjutatud, aga mina seda koostada ei oska ning jääksin hääletusel arvatavasti erapooletuks, sest olen selle teostatavuse osas tõesti veidi skeptiline.
  • Üritan selle deklaratsioonikavandi siin siis veidi pikemalt lahti seletada, alustades 1. ettepanekust ja võttes järgnevatel päevadel järjest ette ka ülejäänud. Kui on veel täpsustavaid lisaküsimusi, siis on need muidugi kõik oodatud.

    1. ettepanek: minna Riigikogu valimisel üle süsteemile, mille puhul kogu riik moodustab ühe valimisringkonna, valimiskünniseks on 1/101 kehtivaks loetud häältest, kandidaadid reastuvad nimekirjades ümber vastavalt saadud häälte arvule ja valimistulemused tehakse kindlaks proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

    Selle ettepanekuga on seotud:

    4. ettepanek: seada kandidaatide nimekirja ülempiiriks Riigikogu valimisel 101 kandidaati, alampiiriks 21 kandidaati;

    5. ettepanek: minna üle presidendi otsevalimisele;

    6. ettepanek: loobuda erakonna registreerimisel kehtivatest piirangutest ja nõuda kandidaatide registreerimisel kautsjoni asemel kindla arvu toetajate olemasolu – Riigikogu valimisel 10 toetajat iga kandidaadi kohta;

    7. ettepanek: rahvaalgatuse võimaldamine – iga seaduseelnõu, mida toetab vähemalt nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see ületab valimiskünnise (1/101 eelnenud Riigikogu valimisel kehtivaks loetud häältest), peab minema Riigikogus hääletusele;

    9. ettepanek: siduda riigieelarvest erakondadele tehtavad eraldised Riigikogu valimistel saadud häältega (panna seadusega paika, et erakondadele eraldatakse aastas kindel summa, näiteks 10 eurot, iga saadud hääle kohta), võimaldades seda ainult nendele erakondadele, mis ületasid valimiskünnise (1/101 kehtivaks loetud häältest).

    Kokkuvõttes tähendab see seda, et Riigikogu valimistel saaksid osaleda ainult erakonnad, mis seavad üles vähemalt 21 kandidaati, kusjuures peab olema 10 registreeritud toetajat iga kandidaadi kohta. See tähendab, et erakonna valimisnimekirjal peab olema kokku vähemalt 210 registreeritud toetajat – need ei pea olema erakonna liikmed, aga nende nimed peaksid olema avalikud. Sedasi oleks erakondade registreerimisel kehtivate nõudmiste kaotamine tasakaalustatud nõudmistega kandidaatide registreerimisel, et Riigikogu valimistel ei saaks osaleda mingid ebatõsiseltvõetavad ühemeheparteid, vaid seda teeksid ainult sellised kooslused, millel on olemas nähtav toetus ühiskonnas.

    Ühele valimisringkonnale ülemineku vastased väidavad sageli, et sellisel juhul tuleksid kõik saadikud Tallinnast, sest seal on kõige rohkem valijaid. See väide ei kannata kriitikat.

    2011. aasta Riigikogu valimiste ajal elas Tallinnas vaid 27.4% valimisõiguslikest kodanikest, valimistest osavõtnute hulgas oli tallinlasi 30.2%. Suurem osa valijatest elab seega jätkuvalt mujal Eestis. Samas aga elab Tallinnas suhteliselt rohkem neid, kes tahavad Riigikogu valimistel kandideerida. Seni on nad pandud erakondade poolt sageli kandideerima ringkondades, millega neil puudub tegelikult sügavam seos. Nii on pääsenud ka teistest ringkondadest Riigikokku terve rida tallinlasi. Ühe ringkonna korral suureneks valimistel hüppeliselt Tallinnas elavate kandidaatide omavaheline konkurents ning tallinlaste hääled hajuksid nende vahel rohkem laiali, aga kuna mujalt pärit kandidaatide arv tõenäoliselt väheneks, siis nende omavaheline konkurents kohalike häälte pärast muutuks väiksemaks. Erakonnad peaksid arvestama siis oma kandidaatide nimekirjade (ja programmide) koostamisel ikkagi ka regionaalse mõõtmega, sest muidu võivad mujalt Eestist hääled saamata jääda ehk mõnele teisele erakonnale minna. See tegelikult suurendaks neile survet töötada välja korralik, riiki kui tervikut silmas pidav regionaalpoliitika.

    Seda, et kõik saadikud ei tuleks Tallinnast, näitab kasvõi Hollandi parlamendi alamkoja praegune koosseis, mis on valitud sarnase süsteemi alusel.

    Hollandi kogemus kinnitab samas, et suur osa häältest läheks valimisnimekirjade esinumbritele, peaministrikandidaatidele: Hollandi praegune peaminister Mark Rutte kogus läinud aastal 84.99% kõigist Vabaduse ja Demokraatia Rahvaparteile antud häältest, sotsiaaldemokraatide juht Diederik Samsom 77.32% Tööparteile läinutest, Geert Wilders 93.27% Vabaduspartei, Emile Roemer 83.06% Sotsialistliku Partei, Sybrand van Haersma Buma 64.54% Kristlik-Demokraatliku Apelli, Alexander Pechtold 77.46% Demokraadid 66, Arie Slob 77.96% Kristliku Liidu, Jolande Sap 78.21% vasakroheliste, Kees van der Staaij 92.59% kalvinistide erakonna, Marianne Thieme 84.63% loomaõiguslaste, Henk Krol 83.47% pensionäride erakonna poolt saadutest jne.

    Selle mõju erakondadele ja nende suhtele oma valijatega on mitmes mõttes positiivne. Ühest küljest annab valimistel saadud tulemus erakondadele selgesti märku, kui on käes aeg vahetada oma juhti, aga teisest küljest muudab see erakondade juhtimise stabiilsemaks, sest valimistel saadud tugev häältesaak kindlustab isiku positsiooni erakonna juhina. Samuti muudab see juhtivad poliitikud julgemateks oma valijate huvide esindamisel Euroopa Liidu raamistikus, nagu erinevad Hollandi peaministrid on praktikas sageli tõestanud.

    Sellise muudatuse korral on minu meelest aga ka vältimatu üleminek presidendi otsevalimisele, et president saaks parlamendist sõltumatu mandaadi, mis võimaldaks tal hakata reaalselt täitma tasakaalustavat rolli erinevate erakondade ning parlamendi ja valitsuse omavahelistes suhetes ja nende suhtes. Hollandis teeb seda kuningas või kuninganna, aga Eesti oludes sobiks selleks otsevalitud president. Seetõttu on üleminek ühele valimisringkonnale ja presidendi otsevalimisele minu meelest omavahel lahutamatult seotud ettepanekud.

    Hollandi alamkojas on 150 kohta ja valimiskünnis sellest tulenevalt 1/150. Läinud aastal ületasid selle ülalmainitud 11 erakonda. Kuna meie parlamendis on kohti vähem, siis annaks sarnane süsteem siin tulemuseks 7-8 parlamendierakonda ehk umbes sarnase pildi, mis on kujunenud välja Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras. Selleks, et ohjeldada poliitilise maastiku killustumist, millega reformide vastased samuti hirmutavad, võiks rakendada kohtade jaotamisel nn. võitjaboonust. See tähendab, et parlamendis annab koha iga 1/101 künnise ületanud erakondade poolt kogutud häälte koguarvust ning jagamisel ülejäävad kohad lähevad valimistel enim hääli kogunud erakonnale. Kui võtta aluseks 2011. aasta valimistel kogutud hääled, siis jagunenuks kohad Riigikogus uue süsteemi puhul järgmiselt: Reformierakond 30+2, Keskerakond 24, IRL 21, SDE 18, Rohelised 4, Rahvaliit 2. Praeguse süsteemi korral sai Reformierakond 33, Keskerakond 26, IRL 23, SDE 19, Rohelised 0, Rahvaliit 0.

    Avatud nimekirjadele (kandidaadid reastuvad nimekirjades ümber vastavalt saadud häälte arvule) ülemineku vastu on sageli väidetud, et siis jääksid Riigikogust välja erakondade jaoks hädavajalikud spetsialistid. Jah, näiteks 2011. aastal oleks jäänud sellisel juhul Riigikogust välja 474 häält saanud Kalev Lillo, tuntud spetsialist Reformierakonna rahastamise alal. Mina isiklikult leian, et valimiste tulemus peaks kajastama rahva tahet võimalikult täpselt ka isikute osas.
  • 2. ettepanek: minna Euroopa Parlamendi valimisel üle süsteemile, mille puhul valija reastab kuus kandidaati ja valimistulemused tehakse kindlaks vastavalt üksiku ülekantava hääle meetodile.

    Eestis on Euroopa Parlamendi valimised toimunud seni kahel korral ja mõlemal korral on kallutanud valimiste tulemust oluliselt mõni üksik suur häältekoguja. 2004. aastal kogus Toomas Hendrik Ilves üksinda 32.8% kõigist kehtivaks loetud häältest, tõmmates oma häältega sisse veel kaks SDE kandidaati. Suuremad erakonnad kohkusid sellest ära ja muutsid seadust, et Euroopa Parlamendi valimised toimuksid edaspidi suletud nimekirjade alusel ja taoline asi ei saaks enam korduda. Selle peale tuli aga Indrek Tarand, kes kogus 2009. aastal suletud nimekirjade vastu protesteerides üksikkandidaadina 25.8% häältest. Selle peale mindi jälle tagasi avatud nimekirjadega valimistele, mis vastab ilmselt paremini rahva soovidele, aga ei välista 2004. aasta stsenaariumi kordumist. Selle probleemi lahendaks üleminek üksiku ülekantava hääle meetodile, mida kasutatakse Euroopa Parlamendi valimistel edukalt näiteks sellistes Eestiga võrreldavates väikeriikides nagu Iirimaa ja Malta.

    Pikemalt saab selle meetodi kohta lugeda Wikipediast.

    Konkreetse ettepaneku puhul on tekitanud küsimusi see, et reastada tuleks just kuus kandidaati. Ettepanekus on lähtutud sellest, et Eestist valitakse praegu just kuus Euroopa Parlamendi liiget. Ühest küljest on märgitud, et see arv võib muutuda ning peaks olema kirjas, et see peab olema vastavuses Eestile eraldatud EP kohtade arvuga. Teisest küljest on leitud, et kuus on liiga palju ja selle asemel võiks olla kolm, sest häälte lugemine võtaks muidu liiga kaua aega (üks sellega tegelenud inimene avaldas arvamust, et neid ei saaks hommikuks kokku). Nende erinevate seisukohtade valguses võiks piirduda deklaratsioonis lihtsalt ettepanekuga minna Euroopa Parlamendi valimisel üle üksiku ülekantava hääle meetodile. Täpsemad detailid, mis tuleb panna paika EP valimise seadusega, oleksid siis juba edasiste arutelude teema.

  • 3. ettepanek: minna kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel valimistulemuste väljaselgitamisel üle süsteemile, mille puhul osutuvad valituks valimisringkonnas kõige rohkem hääli saanud kandidaadid, nimekirjast sõltumata – valituks osutunu lahkumisel volikogust tuleb asendaja konkreetse kandidaatide nimekirja järgi ainult sel juhul, kui lahkutakse tõesti mõjuval põhjusel (tervislikul vms.) või asutakse tööle sama omavalitsuse teenistusse; muul juhul tuleb asendaja üldnimekirjast, mis moodustub kõigist valimisringkonnas kandideerinud isikutest, kes reastuvad vastavalt saadud häälte arvule.

    Ettepaneku mõte on vähendada survet inimeste sundparteistamiseks, suurendada valituks osutunute motivatsiooni valijatelt saadud mandaadi täitmiseks ning anda kohalikel valimistel lõpuks reaalne võimalus ka üksikkandidaatidele.

    Praegu on erakondade jaoks kasulik, kui kandidaatide nimekiri on kohalikel valimistel võimalikult pikk. Sellest tulenevalt aetakse hääli koguma ka inimesi, kes ise tegelikult kandideerida ei taha ega ole huvitatud valituks osutumisest. Just sellest tulebki see, et kohalikel valimistel osaleb iga kord kümneid kandidaate, kes ei saa ühtegi häält, ning inimesi, kes räägivad oma tuttavatele, et nad neid ei valiks, sest nad ei taha tegelikult volikokku pääseda, vaid andsid lihtsalt nõusoleku kandideerida.

    Pakutud muudatuse korral lõpeks ära valimisnimekirjade kunstlik pikendamine, sest see muutuks kasulikust kahjulikuks. Ühtlasi annaks see reaalse võimaluse osutuda volikokku valituks ka üksikkandidaatidele. Samas säiliks erakonnaprintsiip osaliselt asendusliikmete määramisel ning seda moel, mis motiveeriks valituks osutunuid mitte hülgama kergekäeliselt valijatelt saadud mandaati.

    Ettepaneku sõnastus vajab ilmselt veel parandamist, et see oleks selgem ja kergemini arusaadav.
  • 4. ettepanek: seada kandidaatide nimekirja ülempiiriks Riigikogu valimisel 101 kandidaati, Euroopa Parlamendi valimisel kuus kandidaati ning kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel volikogu liikmete arv; alampiiriks Riigikogu valimisel 21 kandidaati.

    Sellise eraldi ettepaneku võib tegelikult välja jätta. Kui minna Euroopa Parlamendi valimisel üle üksiku ülekantava hääle meetodile, siis puudub vajadus valimisnimekirjadele ülempiiri seadmise järele, sest erakonnad ise ei ole huvitatud vajalikust pikematest nimekirjadest. Sama on lugu kohalikel valimistel (ettepanek nr. 3). Jäävad seega Riigikogu valimised, mille puhul taoliste piiride seadmine seadusega oleks tõesti põhjendatud, aga selle võib panna siis juba sisse ettepanekusse nr. 1 – pole vaja eraldi ettepanekut.
  • 5. ettepanek: minna üle presidendi otsevalimisele, võttes samas presidendilt õiguse algatada põhiseaduse muutmist.

    Ettepaneku mõte on anda presidendile parlamendist sõltumatu mandaat, mis võimaldaks tal täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse omavahelistes suhetes ning nende suhtes.

    Presidendi otsevalimise vastased väidavad sageli, et siis tuleks minna üle presidentaalsele korrale, kuid see on otsene vale.

    Euroopa Liidul on praegu 27 liikmesriiki. Neist seitse on monarhiad ja täpselt sama palju on neid riike, kus presidenti ei vali rahvas (Eesti, Itaalia, Kreeka, Läti, Malta, Saksamaa ja Ungari). Otse rahva poolt valitakse president kõigis ülejäänud riikides: Austria, Bulgaaria, Iirimaa, Küpros, Leedu, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Soome ja Tšehhi. Tegemist on valdavalt parlamentaarsete vabariikidega. 1. juulist lisandub Horvaatia, mis on samuti parlamentaarne vabariik, kus president valitakse otse rahva poolt.

    Presidendi otsevalimised ei tähenda seda, et siis tuleks minna tingimata üle presidentaalsele korrale.

    Kahjuks levitatakse Eestis selles osas väga palju lausvalet ja demagoogiat. Nii näiteks armastavad tuua presidendi otsevalimiste vastased (sealhulgas mõned küllaltki autoriteetsed tegelased, näiteks TÜ riigiõiguse professor ja presidendi õigusnõunik Ülle Madise) näiteks USA ja Prantsusmaa, mille mudeleid peaks Eesti nende sõnul siis justkui järgima, aga tegelikult ei ole suurriikide (USA ja Prantsusmaa) riigimudelid üldse ülekantavad väikeriikidele nagu Eesti. Meile sobiks selles osas eeskujuks pigem Soome ja Iirimaa. See tähendab, et Eesti presidendi võimupiirid ei vaja otsevalimisele ülemiku korral suurendamist. Otsevalimised aitaksid lihtsalt tagada institutsionaalset võimude lahusust, mis on demokraatia püsimise garantiiks.

    Kui arvestada, et ettepaneku nr. 1 rakendamine annaks nii valitsuse kui opositsiooni juhtivatele tegelastele väga tugeva isikliku mandaadi valijate häälte näol, siis on minu meelest sellisel juhul vaja ka üleminekut presidendi otsevalimisele, sest praeguse korra järgi valitud president suudaks täita nende suhtes tasakaalustavat rolli siis veelgi vähem kui täna.

    Presidendi õigus algatada põhiseaduse muutmist ei sobi üldse kokku presidendi valimise praeguse korraga, aga sellist õigust ei ole Euroopas ka kõigil otsevalitud presidentidel. Presidendilt selle õiguse äravõtmine tagaks üsna kindlalt selle, et Eesti jääb ka otsevalitud presidendi korral parlamentaarseks vabariigiks. See peaks rahustama ka mõningaid presidendi otsevalimise vastaseid.
  • 6. ettepanek: loobuda erakondade registreerimisel kehtivatest piirangutest (erakonna registreerimine ei tohi olla keerulisem tavalise mittetulundusühingu registreerimisest), kandidaatide registreerimisel kautsjoni nõudmisest ning nõuda selle asemel kindla arvu toetajate olemasolu (toetusallkirjade andmine toimub elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu): kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel 1, Riigikogu valimisel 10, Euroopa Parlamendi valimisel 100, presidendi valimisel 1000 toetajat iga kandidaadi kohta.

    Erakondade registreerimisel kehtivate piirangute kaotamise toetuseks on võtnud avalikult sõna nii politoloog Rein Toomla kui ka peaminister Ansip, kes on öelnud: "Ma nõustuksin pigem nendega, kes ütlevad, et erakonda võivad asutada ka kaks inimest, nii nagu tavalist mittetulundusühingut võivad kaks inimest asutada."

    Selline muudatus elavdaks Eesti poliitikaelu, suurendaks poliitilist konkuretsi ja pluralismi, sest võimaldaks tekkida kergemini uutel erakondadel, mis kannavad erinevaid maailmavaateid, mõttevoole ja poliitilisi ideoloogiaid. Samas tasakaalustaks seda avalike toetajate nõudmine kandidaatide registreerimisel, mis hoiaks ebatõsiseltvõetavad kandidaadid ära tõenäoliselt paremini kui praegu kehtiv kautsjoninõue, mis ilmselgelt ei suuda oma eesmärki täita, vaid suurendab üksnes raha rolli poliitikas.

    Selliste avalike toetajate kui kandidaadi käendajate kaudu on põhimõtteliselt võimalik seadustada edaspidi ka saadiku tagasikutsumine, pannes paika, et kui teatud osa neist (kas enamik, 2/3, 3/4 vms.) loobub saadiku toetamisest, siis kutsutakse ta Riigikogust tagasi.

    Konkreetsed arvud, kui palju toetajaid kandidaadi registreerimisel nõutakse, on nii või teisiti üsna meelevaldsed. Praegu ettepanekus toodutest on vaieldud vastu tuhande toetaja nõudmisele presidendivalimistel – see olevat liiga kõrge, võivat juhtuda, et presidendikandidaate tuleb sellisel juhul väga vähe või koguni null. On pakutud, et see võiks olla vähemalt poole väiksem.
  • 7. ettepanek: rahvaalgatuse võimaldamine: iga seaduseelnõu, mida toetab vähemalt nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see ületab valimiskünnise (1/101 eelnenud Riigikogu valimisel kehtivaks loetud häältest), peab minema Riigikogus hääletusele; iga eelnõu, mida toetab Riigikogus esindatud erakondadele valimistel antud häälte arvust vähemalt enamus või kolmeviiendikuline enamus (juhul kui tahetakse muuta põhiseadust), peab minema rahvahääletusele (rahvaalgatuse korras esitatavate eelnõude registreerimine ja toetushäälte kogumine võiks toimuda Rahvakogu veebilehe kaudu).

    See peaks olema üsna selge ja loogiline ettepanek, raske on sellele siin veel midagi lisada. Mõte on selles, et rahvas saaks algatada eelnõusid otse ehk rahvaalgatuse korras enam-vähem samadel tingimustel, mis kehtivad rahva poolt parlamenti valitud erakondade jaoks.

    Rahvaalgatuse vastased väidavad sageli, et siis hakataks pidevalt rahvahääletusi korraldama ning halvasti võib mõjuda ka see, et parlament peaks minema iga kord laiali, kui selle otsus ei kattu rahvahääletusel langetatuga. Kuid sellest ettepanekust lähtudes oleks rahvaalgatuse korras rahvahääletuse esilekutsumine siiski suhteliselt raske (näiteks praegu peaks eelnõu koguma selleks vähemalt 257355, põhiseaduse muutmise korral 308826 toetajat) ning see ei näe ette seda, et parlament peaks eriarvamuse korral laiali minema.

    Omaette küsimus on see, kes peaks rahvaalgatuse korras algatatavad eelnõud üle vaatama, et need sobiksid kokku olemasolevate seadustega ja oleksid juriidiliselt pädevad. Minu arvates peaks seda tegema õiguskantsler ehk tema kontor, mitte mõni Riigikogu komisjon, juhatus või riigikantselei. Võib-olla tuleks ka see antud ettepanekusse kirja panna.
  • 8. ettepanek: kaotada poliitilisele reklaamile aktiivse agitatsiooni ajaks kehtestatud piirangud, keelata see täielikult ülejäänud ajal ning võimaldada kõigile Riigikogu valimistel osalevatele erakondadele ja Euroopa Parlamendi valimistel osalevatele kandidaatidele võrdselt tasuta eetriaega ja pinda poliitilise reklaami jaoks Eesti Rahvusringhäälingu kanalites.

    Sellega vähendataks oluliselt poliitiliste reklaamikampaaniate kestust ja seega kokkuvõttes ka kampaaniatele kuluva raha hulka. Aktiivse agitatsiooni aeg algab kandidaatide registreerimise viimasest päevast, 40. päeval enne valimispäeva. Muul ajal, näiteks praegu, oleksid poliitilised reklaamid keelatud. Tulemuseks oleks see, et erakonnad peaksid hakkama pöörama rohkem tähelepanu sisulistele poliitilistele debattidele, et võita endale rohkem püsitoetajaid, sest reklaamikampaaniate lühenemisest tulenevalt väheneks ka nende mõju valimiste tulemustele.

    Ühtlasi loodaks valimistel osalevatele erakondadele ja kandidaatidele võrdsed võimalused poliitilise reklaami tegemiseks avalik-õiguslikus meedias.
  • 9. ettepanek: siduda riigieelarvest erakondadele tehtavad eraldised Riigikogu valimistel saadud häältega (panna seadusega paika, et erakondadele eraldatakse aastas kindel summa, näiteks 10 eurot, iga saadud hääle kohta), võimaldades seda ainult nendele erakondadele, mis ületasid valimiskünnise (1/101 kehtivaks loetud häältest).

    Ettepaneku mõte on luua selge, lihtne ja loogiline süsteem erakondade riigipoolseks rahastamiseks, mis toetaks, mitte pärsiks poliitilist konkurentsi.

    Eraldiste sidumine otse valijate häältega ja vastava summa (näiteks 10 eurot iga hääle kohta) kirjutamine erakonnaseadusesse vähendaks päris kindlasti praegu üsna levinud rahulolematust erakondade riigipoolse rahastamisega, mis tuleneb suuresti sellest, et vastav summa määratakse Riigikogus esindatud erakondade poolt endale igal aastal riigieelarve koostamisel ise. Erakonnaseaduses on võimalik ka täpsustada, et kõnealust summat (praegu võiks see olla 10 eurot iga hääle kohta) saab Riigikogu edaspidi tõsta ainult järgmise koosseisu jaoks – või siis siduda selle muutumine hoopiski inflatsiooniga, et see oleks täielikult automatiseeritud ning tekitaks ühiskonnas vähem pingeid.

    Mida see ettepanek praegu reaalselt muudaks?

    Hetkel kehtiva korra alusel saavad erakonnad sel aastal riigieelarvest:

    Reformierakond 1762233,98 eurot
    Keskerakond 1388426,77 eurot
    IRL 1228223,68 eurot
    SDE 1014619,57 eurot
    Rohelised 9587 eurot
    EKRE 9587 eurot

    Kokku: 5412678 eurot

    Antud ettepanekule tuginedes saaksid erakonnad 2011. aastal kogutud häälte põhjal:

    Reformierakond 1642550 eurot
    Keskerakond 1341240 eurot
    IRL 1180230 eurot
    SDE 983070 eurot
    Rohelised 218240 eurot
    EKRE 121840 eurot

    Kokku: 5487170 eurot

    Kogusumma seega isegi veidi suureneks, aga kuna see jaguneks valimistel saadud häälte järgi, siis väheneksid veidi eraldised kõigile neljale praegu Riigikogus esindatud erakonnale. Raha jaotus muutuks selgelt õiglasemaks, vastates paremini valijate poolt valimistel väljendatud tahtele.

    Aga see ettepanek eeldab loomulikult seda, et rakendatakse kindlasti ka ettepanekut nr. 1, mis tähendab valimiskünnise langetamist viielt protsendilt 1/101-le kehtivaks loetud häältest.
  • Deklaratsiooni puudutav küsitlus on olnud üleval kaks nädalat ja paistab, et vastajaid enam eriti juurde ei tiksu. Küsitlusest osavõtt... kui pidada silmas MTÜ liikmete arvu, siis väga hea, aga kui arvestada kokku nende kanalite jälgijad, kus sellest sai kuulutatud, siis üsna kesine. Tulemused: https://docs.google.com/forms/d/1DgIf9JCUtMLbF2a1kYyISZjrI3Zg6c4DGKS-eEbXOSU/viewanalytics?pli=1

    Kui on veel kommentaare ja ettepanekuid, siis võiks nendest nüüd nädala jooksul ehk kuni järgmise reedeni teada anda, sest siis kavatsen kirjutada deklaratsioonikavandist saabunud tagasisidet arvestades uue versiooni. Suuri sisulisi muudatusi ilmselt ei tule, mõned väiksemad, veidi muutub ka ettepanekute järjekord (näiteks EP valimisi puudutav esimeseks, sest see peaks olema Piraadipartei jaoks hetkel kõige prioriteetsem) ning ettepanekud saavad siiski juurde ka lühikesed selgitused taotletavate eesmärkide kohta, sest selle järele paistab olevat vajadus.

    On tõstatunud ka küsimus, et miks ei ole seal ühtegi ettepanekut, mis puudutaks haldusreformi. Ei ole seetõttu, et minu meelest on see omaette keeruline teema, mis vajaks hoopis eraldi käsitlust. Praegu toodud ettepanekud on kõik Riigikogu poolt vabalt elluviidavad, aga haldusreformi puhul tõstatub ka küsimus omavalitsuste autonoomiast, mis muudab asja palju keerulisemaks – ja seda teemat on lihtsalt raske sinna kuidagi lühidalt sobitada.
  • Kõigepealt asjadest, milles ma sinuga nõus ei ole.

    Esiteks ei tähenda valimistest osavõtu suurem arvukus kodanike suuremat poliitikas osalemist, kuna vaba mandaadi põhimõtte tõttu puudub valijatel igasugune mõju valitavate tegevusele. See, kas hääletamise nimeliseks muutmine suurendab või vähendab valimistest osavõttu, ei ole selge - küll aga on nimelise hääletamise tingimustes valimistel osalemine praegusest täiesti erineva kvaliteedi ja tähendusega (loob võimalused valija tegelikuks osalemiseks poliitikategemises valitava tegevuse mõjutamise kaudu). Seega salajase hääletusega valimiste osalemisprotsendi ja nimelisega hääletusega valimiste osalemisprotsendi võrdlemisel võrreldakse täiesti erinevaid asju.

    Teiseks on nimelise hääletuse tehniline korraldamine (ka elektroonilise hääletuseta) lihtsamgi, kui salajase hääletuse korraldamine. Lihtsalt iga valija kirjutab oma valimisotsuse kõrvale (valimissedelile) ka oma nime ja/või isikukoodi, mis valimiskomisjoni poolt registreeritakse. Nii moodustub igas valimisjaoskonnas iga saadikukandidaadi nime taha tema konkreetsete valijate nimekiri: valijate nimed/isikukoodid ja allkirjad. Komisjon annab valijale viimase nõudmisel ka kohapeal kirjaliku tõendi tema poolt tehtud valiku kohta (nagu pangaülekande kohta saab nõudmisel tõendi pangatellerilt). Vanasti korraldati sellisel põhimõttel ka rahalisi arvepidamisi.


    Nüüd asjadest, milles ma sinuga nõus olen.
    Esiteks. Ka mina olen nimelise hääletuse üleriigilise teostatavuse osas hetkel skeptiline, kuna sellele seisab arusaadavatel põhjustel (s.t. nad peavad hakkama oma võimu lihtkodanikega jagama) vastu kogu ühiskonna eliit. Seetõttu ei ole salajast hääletamist minu teada seni õnnestunud muuta ka ühiski maailma riigis: võimalik, et lisaargumendiks on ka valimistulemuste võltsimisvõimaluse kadumine.

    Viimane aga ei tähenda, et ka meie peame oma tegelikud huvid maha vaikima! Ning vähemalt oma erakonna sees saaksime nimelist hääletust ikkagi ka juba praegu praktiseerida ja tasapisi ka laiemale ühiskonnale selgitada.

    Teiseks. Nimelise hääletamise kehtestamine (kas või ainult meie erakonna sees) koos vaba mandaadi kaotamisega on tõesti täiesti revolutsiooniline selles mõttes, et seab kogu riigijuhtimise täiesti uutele alustele: esimest korda (teadaolevas) ajaloos tekiks kõigil kogukonnaliikmetel võimalus oma esindaja kaudu oma kogukonnaelu korraldamises osaleda.

    Sinu poolt pakutud punktid on olemasoleva süsteemi parandused ja täiustused. Olemasolev süsteemi aluspõhimõtteks on, et oma kogukonnaelu korraldamises saavad ja peavad saama osaleda vaid kogukonna kõige paremad ja targemad (s.t. kõige suurema kapitaliga) liikmed. Lihtkodaniku poliitikas osalemine ei sobi tõesti sellesse süsteemi ja sinu poolt pakutud deklaratsioon ka ei suurenda seda.

    (Ainuke süsteemi jaoks natuke ohtlik punkt on rahvaalgatuse võimaluse sisseseadmine, kuna võib luua võimaluse süsteemi kõigutamiseks lihtkodanike poolt: näiteks Põhiseaduse võtmeparagrahvide muutmiseks. Püsivaks kasutamiseks ei ole referendumid siiski sobivad, kuna seal on osalejate arv liiga suur selleks, et saaks otsustuskaaslastega tulemuslikke läbirääkimisi pidada ja kokkuleppeid sõlmida. Seega ei saa miljonikesi üheskoos otsustades järjepidevat poliitikat kujundada).

    Seega: ma ei kutsu sind oma deklaratsiooni muutma - sest saan aru, et salajase hääletamise ja vaba mandaadi kaotamine ning Valijakogude institutsiooni sisseseadmine suhestuvad praegusse valitsemissüsteemi teisiti, kui sinu deklaratsiooni praegused punktid.
    Kutsun sind pigem selgeks mõtlema, kas sa tõepoolest soovid kõigile kodanikele poliitikas osalemise võimalust?! On nad seda sinu arvates tõesti väärt?!
  • Jah, on küll. Minu arvates saab anda võimule, mille otsused mõjutavad kõiki kodanikke, legitiimsuse ainult massidemokraatia. Ei usu "valgustunud eliitide" ideesse üheski selle vormis.

    Piraadiparteis endas võiks nimelist hääletamist kasutada küll. Sellega täiesti nõus, kuigi see võib ilmselt tekitada inimeste vahel juurde pingeid ja isiklikke solvumisi.
  • Deklaratsiooni viimane versioon: http://ppee.piratenpad.de/ettepanekud

Tervist, teekäija!

Tundub, et oled siin uus. Kui tahad kaasa lüüa, siis vajuta mõnel allolevatest nuppudest!

Login with Facebook Sign In with Google Sign In with OpenID Sign In with Twitter

Selle arutelu osalised